Mööda helesinist liiva liginesid süstikule kaks vankuvat mööblihunnikut ja kolmandana korvide-kastide kuhi. Viimase otsas troonis kõiki loodusseadusi eirates pooltühi veinipudel.
“Uuhh! Kuradi Pets, miks sa, raip, pidid just selle übermassiivse õlletoa-mööbli kaasa tarima? Sina ja su antiigiharrastus!” torises Ärps, olles lõpuks taaga turjalt maha saanud.
“Meil on ju kantav mateeriasüntesaator olemas! Miks me siis seda ei kasutanud, ah?” sekundeeris Olts.
Pets vaatas mõlemaid raskelt ohates. “Kuulge nüüd, kas te ikka teate, kui palju see süntesaator kosmilist energiat neelab? See on meil eelkõige hädajuhtumiteks, nagu puutumatu tagavara…” selgitas ta oma seisu- ja istekohti. “Kui sünti liiga tihti pruukida, peaksime pärast pool igavikku Eesti Energia saadetud arveid maksma!”
“No aga… Oleks siis võinud süstiku lähemale parkida?” arvas Olts.
“Siin on kogu ümbruskonna ainuke parkla,” tegi Pets laia liigutuse, justkui nimetatud ümbruskonda markeerides. “Kujutage ette, kui oleksime masina piknikukoha ligidale toonud ja just samal ajal oleks Lühipeeniste parkimispatrull mööda lennanud…”
“Nojah. Eks võtame seda mööblitassimist siis trennina, ja pool pohmakatki oleks nagu juba tänu sellele vähemaks jäänud…” nentis Olts koos Ärpsiga asju süstikusse ja haagisesse vinnates. “Aga järgmine kord ajame ilma mööblita läbi. Toetame tagumendid otse palja maa peale.”
“Kuidas arvad. Lähme õige sisse nüüd.”
Olts oli juba jõudnud oma astronaudisaapad tuhvlite vastu vahetada, kui ta järsku röögatas:
“Oot, meil jäi üks asi veel maha, lähen toon ära.”
“Misasi?” küsis Pets üle õla, samal ajal oma veidi logisevat kõrgtehnoloogilist puujalga kohendades.
“Ah, selline isiklik värk…”
“Olgu, aga tee siva!”
Olts kargas tuhvlite väel luugist välja, viitsimata isegi saapaid uuesti jalga tõmmata. Sinisetriibuline tolm muudkui lendas, kuni Oltsi kiitsakas kogu põõsaste vahele kadus.
Möödus umbes pool tundi, kui Olts pea läbi luugi pistis ning oma kere sellele järele vedas.
“Kätte sain!” hüüdis ta võidukalt väheldase musta prügikotiga vehkides, “Aga need pagana kõndivad põõsad ajasid segadusse. Alles meie mööbli jalajälgede järgi leidsin lõpuks õige koha üles.”
“Kõndivad põõsad? Mida sa sonid? George Walker Bushi zombistunud korjuse otsa komistasid vä?” küsis Pets suurest hämmastusest ja eilse veinijoomise järelmõjude tõttu silmi pööritades.
“No ei tea, igatahes paar põõsast panid plehku, kui seda asja otsima hakkasin.”
“Tuleb vist vähem juua, muidu hakkad veel kuradeid nägema. Aga mis sul sinna üldse jäi?” tundis Ärps huvi.
“No vaata ise…” ulatas Olts talle käesoleva koti, püüdes seejuures irvet varjata.
Pets küünitas ennast lähemale, et paremini näha, kui Ärps kotisuu lahti koukis. Kohe täitus süstiku sisemus lämmatava haisuga.
“Öööäääk!” röögatasid Pets ja Ärps nagu ühest suust. “Sina ja sinu lollid naljad!”
Pets rabas Ärpsi käest prügikoti ning lennutas tagantkätt biojäätmete hoidla luugist sisse.
“Kuule, Olobert Törlönt! Oma sitajunni pärast läksid tagasi? Aru oled ära joonud vä?”
“Nu ma mõtlesin vahelduseks seaduskuulekat kodanikku mängida, Maa prügimaffiaga oleks muidu sõda tulnud. Mäletate, kui tookord mingil fekaaliplaneedil unustasime paar kangi maha ja siis ajasid need prügikollid meid läbi poole universumi taga?”
“Nojah, siis muidugi… Kas lähme juba vä?”
“Minupoolest võib küll.”
Olts ja Ärps sikutasid suure vaevaga süstikuluugi kinni, Pets istus juhtimiskonsooli taha ning käivitas antigravitatsiooni generaatori. Kui lennumasin juba piisaval kõrgusel oli, surus ta oma eelprogrammeeritud puujala vastu aktseleraatori lapatsit, mille peale vägev “PRÖÖÖÖÖT!” kui purjus hiiglase läbi une lastud kõhutuuleiil kaikus läbi taevalaotuse, summutades isegi inglite laulu Taevariigis. Hetk hiljem oli süstiku maandumiskohta jäänud ainult keerlev tolm ja vänge antibosonitega rikastatud metanooli hais.
Kui keegi oleks neile kosmosesse järgnenud, oleks ta näinud üha kaugenevaid haagissuvila tagatulesid, millele peatselt lisandus plinkiv suunatuli, kui süstik tegi koos haagisega 90-kraadise pöörde, võttes kursi Maa suunas.
Ja veel mõni sekund hiljem võis kuskil kaugel universumi sügavikus näha hetkelist välgatust, kui ülevalguskiiruse mootorid käivitati… ja läinud nad olidki.
Ära lennates ei jõudnud keegi neist märgata, et startimisel lahti vajunud kaubaluugist pudenesid välja mõned kastid ja kanistrid ning süstiku tugijalgade küljes olevailt abirattailt põrusid maha paar ilukilpi, mida kaunistasid sini-valged sektorid ja kolm salapärast tähte maalaste kirjas: BMW.
* * *
Parkla servas hakkasid mõned põõsad järsku liikuma, siis ilmusid võpsiku taustale kolm isevärki olendit.
Nad hakkasid omavahel kohe telepaatia, häälitsuste ning tugeva läti aktsendiga viipekeele abil suhtlema. Maises keeles oleks see kõlanud umbes nii:
Olend Üks: “Oeh, mimikri on üks igavene tüütus. Aga miks see punt meile ei kõlvanud?”
Olend Kaks: “Kuule nüüd, Edgars, panid ju isegi tähele, et ka purjus peaga ajasid nad liiga tarka juttu. Sellistega pole meil midagi peale hakata.”
Olend Kolm: “Meil on lolle vaja, nagu Andruss juba eile ütles. Targad on liiga haruldased ja seetõttu väärtuslikud.”
Olend Üks: “Olgu peale, Marts ja Andruss, aga vähemalt jäi neist midagi maha. Võiks ehk selle koopasse vedada?”
Olend Kolm: “Kahju, et me seda pruuni verivorsti moodi ollust ei jõudnud minema viia, oleks õhtuoodet saanud. Isegi selle juures olnud pruuniplekilise salvräti vedas too tüüp oma lennumasinasse…”
* * *
Süstik kihutas mõõduka vaardiga mööda hüperkosmilist kiirteed. Kiirusenäidik tiirutas 700 000 kandis, kuigi mootoreist oleks võimalik olnud seitsekümmend seitse koma seitse korda rohkem välja pigistada. Aga kogu reisijaskonnal oli tegelikult aega piisavalt. Liiklus oli hõre. Vahetevahel tuli mõni üksik kosmosesaan neile vastu või möödus mõni kiirem süstik.
Rooli taga tugitoolis mõnulev Pets sõnas kõrval istuvale Ärpsile: “Kuule, paneks õige mingit muusikat?”
“Võiks küll, jah,” nõustus Ärps ja asus raadionuppe kruttima. Peale mõningast otsimist leidis ta üles vanamuusika jaama YeOldeGoode FM ja süstiku meeskonnaruum täitus trummipõrina, kitarrimürina ning nendest üle üürata üritava vokaaliga: “See Kilulinnas ammu teada oli, et Savisaar ei jäta meeritooli, vaid istuks elu lõpuni kui keiser…”
Pets ja Olts noogutasid rahulolevalt. Ärps nentis: “Vanasti ikka osati muusikat teha.”
“See praegune piiks-piiks-tümm piiks-piiks-tümm-tümm-tümm ei kõlba kuhugi,” imiteeris ta vägagi sarnaselt pooles Linnutee galaktikas ülipopulaarset muusikastiili. Ja lisas põlastavalt: “Masinamuusika!”
Järsku hakkas lennumasin jõnksutama. Pets kummardus kähku oma puujala kohale ning sättis seal midagi. Jõnksutamine lakkas.
“Sorry, lükkasin kogemata kombel koivale taktilöömise programmi sisse,” seletas ta vabandades. “Kippus teine pedaalil hüppama.”
“Olgu, kuhu me jäimegi?” kostis nüüd Oltsi hääl tagaistmelt. “Mis siin muusikast rääkida, laulusõnadki on sellised, et karju appi. Ei mõtet, ei sisu, heal juhul ajavad ehk hobuse hirnuma.”
“Sina puuk! Su lakaluuk, mu kakaluuk! Su supp mu suus, tuliuus! Basuuk, basuuk, basuu-uu-uu-uuk!” ulgus Pets, ahvides järele viimase supelstaarisaate võidulugu. “Hullem kui hullu pagari unenägu!”
“Vahel tundub, et evolutsioon käib osaliselt tagurpidi.” tuli Ärps oma arvamusega lagedale, “Meie esivanemad, rullnokad, ossid, või kuidas neid kutsutigi, olid omaaegsete inimeste meelest lausa madalalaupsuse etaloniks, aga nüüd on asjalood vastupidised…”
“Olev ja olematu sünnitavad teineteist,” tsiteeris Pets vana Hiina tarkuseraamatut.
“Ainus püsiväärtus universumis on muutus…” nõustus Ärps.
“Mul on tihti olnud selline tunne, nagu meie oleks ühed viimasist arukaist olendeist kogu tuntud ona- ja universumis. Võib-olla olemegi?” jäi Olts mõttesse.
* * *
Samal ajal korjasid kolm olendit planeedil maalaste mahapillatud träni kokku.
Olend Kaks: “Kuule, Marts, ega sa ei tea öelda, mida selle imeliku ketta peal need kolm märki tähendavad?”
Olend Kolm: “BMW? Kui ma ei eksi, siis sedasama mis YHWH, mingi maalaste jumal.”
Olend Kaks: “Ah soo, see mingi pisikese tigeda kõrbehõimu pisike tige kõrbejumalake?”
Olend Kolm: “Täpselt.”
Olend Üks: “Maalased olid vanasti üldse kummalised… Kujutage ette, mõned neist kummardasid mind samamoodi nagu kedagi Jeesust, või oli see Muhamed?”
Kõik kolm tekitasid mõnda aega kriuksuvaid häälitsusi, mis vastasid ligikaudu maapealsele naerule.
* * *
Korraks tahavaatepeeglisse kiigates märkas Pets kauguses mingit rohelist vilkumist, mis paistis lähenevat. Ta sättis veidi peegli suurendust ning juba võiski selgelt näha samblakarva sportsüstikut. Veidral kombel oli selle katusel kahe rohelise vilkuri vahel tulikirjas “МУПО”. Antenni küljes tolgendas räbaldunud ja tahmane Georgi lint.
Endapoolsest peeglist sabastolknejat jälginud Ärps imestas: “Paistab, et vürst Edgar Saja Kolmeteistkümnenda personaalne taskumiilits on koerasita korjamisega rikkaks saanud? See on ju Porsche!”
Olts nentis: “No muidugi, koerasitta on tänapäeval kogu kosmos täis, naabergalaktikateni välja! Muudkui korja ja müü põllumajandusplaneetidele väetiseks maha.”
Järsku tegi sideaparatuur häält. Algul kostis kõlaritest segast pominat ning röhatusi, seejärel võis kogu meeskond kuulda elevante surnuks ehmatavaid joodikuhäälseid karjeid: “Постой! Пиздец! Я тебя выебу! Хуй тебе в рот!”
Sellele uskumatule, peaaegu orgastilisele verbaal-protuberantsile järgnes veel mitukümmend sekundit arusaamatut sonimist, siis oli kuulda justkui jalgevahe kratsimise ning pudelist kulistamise hääli.
“Mis ta ütles?” pöördus Pets Oltsi poole, kes juhuslikult oli Universumi Ülikoolis ajalugu õppides omal ajal ka vanu keeli nuusutanud.
“Tundub, nagu ta tahaks, et peaksime kinni, aga päris kindel ma pole. Ta räägib mingit väga vana ja vähetuntud moskoovia keele murret, milles roppused on peaaegu et sidesõnadeks.”
“Hmm… Proovime õige, kas Google Translate saaks hakkama?” pakkus Pets, ja juba ta sirutaski käe välja ning vajutas juhikonsoolil üht G-tähega nuppu.
Tõlkuri kõnesüntesaator ragises ja plõgises tükk aega, nagu püüdes kasutatava keele olemust ära tabada. Siis hakkas kõlaritest äsja orgasmi üle elanud blondiini häälega tulema õige huvitavat teksti: “Sina piiks, pea oma piiks-piiks bemarilogu kinni, piiks-piiks! Ma sinu piiks-piiks, sinu ema piiks-piiks! Ja sinu kitse poon su piiksu otsa üles! Piiks!”
Tõlkur piiksus kõigest väest, tsenseerides trükimusta mittekannatavaid sõnu.
Ärps irvitas: “Hea hääle oled valinud sellele kõnesündile.”
Pets haaras mikrofoni ning väljendas sellesse oma arvamuse Porsche meeskonna aadressil: “Tere varahommikust, neiud! Nagu ma aru saan, on teil kange tahtmine tee äärde tõmmata ja seal meiega vahekorda astuda? Kitse meil kahjuks kaasas pole ja meie emad on kõik juba annihilatsioonikabelist läbi käinud.”
Teisel pool valitses sellise erakordse mõtteavalduse peale tükk aega jahmunud vaikus, nii et võis lausa kuulda, kuidas seal prussakad mööda seinu ringi sibasid. Nähtavasti polnud Edgar Saja Kolmeteistkümnenda korralagedusevalve enam harjunud mõtlema, isegi arvestades asjaolu, et ega neil mõtlemisvõimet eriti polnudki olnud.
Täpselt ühe minuti ja kolme sekundi pärast saabus lõpuks vastus. “Minge oma piiks kitsede ja piiks neiudega piiks-piiks! Aga piiks tee äärde tõmmake küll, piiks. Me, piiks, tahame teile piiks kojamehe vahele panna piiks-piiks trahvikviitungi! Piiks, piiks, piiks!”
“Millise seaduse ja millise paragrahvi alusel? Minu teada K-Planeedi seadused enamuses Universumis ei kehti?” muutus Pets ametlikuks.
“Piiks! No meie Piiks-Imperaator Edgar sõlmis mingi piiks piiks lepingu, mille järgi meie piiks-kiirteedel piiks-patrullida võime! Piiks! Rööts, piiks!”
“Nojah, siis küll… Aga milles ikkagi asi on?” nõudis Pets nõudlikult.
“Ühelt meist mööda piiksunud guderiaanide piiks kosmosekelgult teatati, piiks, et teil on piiks piiks kaubaluuk lahti ja ilmselt tavaar piiks prügina mööda piiksversumit laiali. Piiks!”
Pets kiikas korraks indikaatorite poole, ja tõesti – lahtise luugi tuluke põles.
“No ei tea… Tahaks kõigepealt oma silmaga näha, et kuskil kosmoses üldse meie “prügi” vedeleb.”
“Keerame siis piiks otsa ringi ja lähme otsima, piiks? Kust te üldse piiks-kiirteele tulite? Piiks-piiks! Kull-kull-kull! Hõkk?” taheti teisel pool teada. Seejuures võis läbi eetri isegi odekolonnilehka haista.
“Väike-Rommelil olime viimati, Reltih Floda süsteemis. Siit natuke edasi on ümberpööramise koht. Radarid ja skännerid teil ikka töötavad või jõite juba maha?”
“Praegu veel piiks on alles ja piiks töötavad, paremini kui sinu piiksutud vanaisa piiks. Piiks!” Jälle kostis lõhnavee kulistamise hääli. “Hõkk, piiks!”
* * *
Planeedi pinnal kraapisid parasjagu kolm olendit oma nõndaütelda haakriku viimaseid riismeid, et seda oma koopasse viia, kui järsku kostis atmosfääri ülakihtidest hirmsat kriginat ja vilinat, nagu oleks keegi paarisaja aasta tagust üleskeeratava propellermootoriga lennukit järsult pidurdanud.
Olend Üks: “Tulevad tagasi?”
Olend Kaks: “Tundub, nagu oleks kaks lennumasinat.”
Olend Kolm: “Äkki meil täna siiski veab? Teate mis, viige see viimane kolu koopasse, võtke sealt mis vaja ja tulge tagasi, ma jään siia valvesse.”
* * *
BMW oli juba maandunud ja meeskond väljunud, kui sinna kõrvale prantsatas Porsche.
Rohelisest lennuaparaadist vaarusid välja kaks pentsikut mehikest. Mõlemad olid ebamäärases vanuses, mõlemal olid üleeilse munaroa ja rästikunalivka plekke täis rohelised mundrid seljas ning nad haisesid mitme meetri peale “Troinoi” järele. Võis ka peaaegu kuulda, kuidas kirbud nende habemetes hüppasid ja täid mõõda hõredaid juuksekarvu edasi-tagasi saalisid. Lillakashalliks joodud ja patustest eluviisidest punsunud lõustadest jõllitasid maailma verd täis valgunud silmamunad. Ühel oli rinnas oleva nimesildi peale tikitud millegipärast nimi Valentina.
Oltsi suu venis laiale irvele: “Kuulge, poisid, nad on ju täpselt nagu ajalooõpikust maha karanud. Just sellised nägid välja 21. sajandi alguse Tallinna ühistranspordi piletikontrolörid!”
“Jah, tõepoolest,” oli Pets nõus, “aga kaeme siis perra, mis jama nad veel mõtlevad ajada – meie sodi polnud kiirteel kuskil vedelemas…” ja lülitas sisse kaasaskantava tõlkuri.
“No nii, neiukesed,” alustas ta, “nagu veendusite, polnud meie kraami kuskil tee peal näha. Mis te nüüd ütlete?”
Tõlkur kordas öeldut moskoovia murdes koos omast tarkusest lisatud piiksudega, kasutades seejuures kõigi muponautide iidoli ja esiisa Savitsaar Edgar Esimese häält. Seda kuuldes viskasid muponaudid esiti vasaku käe vastu taevast ja röögatasid: “Heil Burešin!”, enne kui aru said, et nende üle irvitatakse. Tükk aega jõllitasid nad tõlkurit tigedalt, siis lasi üks neist kuuldavale sõnavalingu, mida aparaat kordas Maa keeli vinguva turumuti häälega:
“Piiks-piiks! No kui teie piiks prügi piiksuva tee peal polnud, siis äkki vedeleb see piiks kuskil siinsamas? Piiks! Piiks! Piiiiiiks!”
“Võime ju kontrollida, vaatame siin ringi?” pakkus Pets.
“Teeme siis nii, piiks! Aga kui siin midagi piiks vedeleb, kasvõi piiks, siis me sinu vanaema kaameli piiks-piiksume! Selge? Piiks?”
“Olgu-olgu, tüdrukud.”
“Piiks! Pole me sulle mingid piiks neiukesed ega tüdrukud. Piiks!”
Pets lülitas tõlkuri välja ning ütles Oltsile ja Ärpsile poolihääli: “Pange igaks juhuks taskuvilkurid uimastusasendisse, mine tea, mis neil pähe võib tulla…”
* * *
Kolmest põõsast koosnev puhmas sahises hoolimata tuulevaikusest, nagu suhtleksid nad omavahel.
Põõsas Üks: “Need rohelised sobiks meile küll. Omal ajal sai isegi selliste teeneid pruugitud.”
Põõsas Kaks: “Jah, nad näevad piisavalt juhmid välja.”
Põõsas Kolm: “Okei, ootame nüüd parajat hetke…”
* * *
Tund aega hiljem, peale pingelisi ja tulemusteta otsinguid, sai kogu seltskond jälle süstikute juures kokku. Pets haaras vöö küljest hoidikust tõlkuri ja tõdes: “Nagu veendusite, ei leidnud meist keegi midagi. Ainult kolmele eri olendile kuuluvaid kuuevarbaliste jalgade jälgi olid kõik kohad täis.”
“Kuradi piiiks Läti punased kütid, piiks! Võtsid meilt kogu piiks lõbu ära!” kirus üks roheline mehike. “Kui me need piiksud kätte saame, siis me neile näitame, piiks, kuidas Punalipuline piiks Balti Laevastik samagonnimasinat piiksub! Piiks! Rööts!”
“Mis siis ikka, meie lendame nüüd minema. Head ööd ja kirpudele head tööd!” soovis Pets ja pöördus koos Oltsi ja Ärpsiga minekule. “Piiks! Hõkk!” kostis veel tõlkurist enne väljalülitamist.
Rohemehikesed röögatasid teineteisele: “Кругом, пийкс!”, täitsid koheselt saadud käsu ja suundusid üsna ühemõtteliselt püksiauku näppides lähima põõsapuhma poole.
* * *
Pets nõksutas rooliga edasi-tagasi, sõites ajaviiteks asteroidide vahel slaalomit.
“Kuulge, tüübid!” tegi Olts järsku suu lahti. “Mul tuli just üks asi meelde. Kunagi ammu oli Maal ütlus, et vanajumal on lätlane… Saite aru vä, millele ma vihjan?”
“Tahad öelda, et need kolmed erinevad kuuevarbaliste jäljed olid Püha Kolmainsuse omad? Isa, Poeg ja Püha Vaim?” imestas Ärps.
“Ma küll pole kuulnud, et vaimud jälgi jätaks…” tõdes Pets irooniliselt, ise samal ajal rooliga kurssi sättides ning läbi kõrre õlut imedes.
“No kui Püha Vaim suutis kunagi kellelegi Maarjale tite teha, miks ta ei võiks siis olla suuteline ka jälgi jätma?” esitas Olts peaaegu retoorilise küsimuse.
“Omamoodi loogika siin isegi on. Aga ikkagi, mida sa selle jumala-jutuga tahtsid öelda? Et tegelikult oli jumal see, kes päästis meid trahvist, toimetades meie kraami kindlasse kohta?” tegi Ärps näo, nagu kratsiks kukalt.
“No justament!” kinnitas Olts. “Tegelt, me peaksime teda tänama.”
“Tead sa jumala sidekanali sagedust ja süsteemi?” porises Pets, manööverdas asteroidivööndist välja, lülitas süstiku autopiloodi peale ning siirdus tagaruumi uue õlle järele.
Aga kohe pistis ta pea ukse vahelt juhtimisruumi tagasi: “Kuulge, mul on üks idee. Kohe näete,” ja kadus jälle taha, kust hakkas kostma klirinat ja kolistamist, millele järgnes õõnsakõlaline kõmakas ja röögatus. Hetk hiljem ilmus Pets uksele, keset otsaesist punetamas Kristuse sarve sarnane pirakas muhk ja järel veeremas väike käru küllaltki kobaka kastiga.
“Tuletage mulle millalgi meelde, et ma enam kolikambris säästupirne ei kasutaks, aga ka seda, et ukse peab kõrgemaks ehitama. Lõin pimedas kolu vastu piita ära, raip!”
* * *
Kaks rohelist karvikut seisid põõsaste juures, mõlemal juba kergendust oodates õnnis nägu ette manatud, kui nende silme all muundusid liivast välja ulatuvad põõsajuured järsku kuue varbaga jalalabadeks. Pilku tõstes nägid nad kolme üsnagi inimesesarnast olendit. Kõigil olid seljas tumepunased valge triibuga hõlstid. Eespool seisev kalasilmne isik hoidis käes silmipimestavalt säravaks poleeritud poolemeetrise teraga lasernuga. Ülejäänud kaks tema taga olid samuti relvastatud. Prillitatud näoga, ülekasvanud mängukaru meenutav kohmard kõlgutas paarimeetrist praevarrast. Teine, samuti prillidega, aga silmnäo poolest pigem noore sea ja raugastunud jõehobu vahepealne, katsus mõtlikult sõrmeotsaga hiiglasliku praekahvli teravikke, kontrollides nende vahedust. Ta oli niivõrd sarnane Savitsaar Edgar Esimesega, et muponutide vasakud käed oleks äärepealt jälle taeva poole püsti lennanud. Aga siis meenus neile pärast maandumist saadud tüng.
Värisevate kätega kabuure kobades ja sealt mitte midagi leides pidid rohemehikesed tõdema, et sirp ja vasar olid süstikusse laadima jäetud. Nüüd tegi eespool seisev olend suu lahti, ja kuigi ta näis rääkivat võõras keeles, kuulsid muponaudid selgelt oma peades ja said aru:
“Tere õhtust, härrad seltsimehed! Teil on suur au olla meie tänane õhtusöök!”
* * *
Olts ja Ärps silmitsesid vana ja kulunud mahagonipuust kasti, mis nägi välja, nagu oleks sellest kari purjus antiloope tagurpidi üle jooksnud. Siiski oli näha, et kunagi oli see olnud väga uhke, nikerdatud ja lakitud. Tuhmunud vaskplaadilt kaanel võis vanapärases kirjas lugeda: Marconi.
Pets tõstis kastilt kaane koos külgedega maha, mispeale paljastusid mingid jämedast traadist spiraalid, juhtmed, klemmid ning klaasist ja metallist silindrid. Ise ta seletas sinna juurde: “See on spark-gap transmitter, maakeeli vist sädesaatja või sädetelegraaf. Ostsin selle asjanduse aastaid tagasi Nibirul Kräuno-Pekka käest, kui tal järjekordselt atsetooniraha vaja oli.”
“Leidisid jumala tänamise vahendi, jah?” naeris Ärps.
“Vaat, just. See riistapuu sobib selleks ideaalselt. Kräuno rääkis, et sel on mingi tootmisviga küljes, mistõttu töötab igal mõeldaval ja mõeldamatul sagedusel korraga.”
“Seega pole meil vaja jumala töösagedust teada?” sai Olts asjast aru.
“Õigesti arvatud. Öelge nüüd veel, et antiigiharrastusest ei võiks kasu olla. Kas proovime?”
Juba kruttiski Pets kättejuhtunud pika traadi ühe klemmi külge seadmele antenniks, keeras mingit lülitit ja klõpsas korraks morsevõtit. Kuskil aparaadis tekkis sinakas säde ja raadiost kuuldus praginat.
“Korras on! Nüüd, Olts, krigista natuke oma ajusid ja tuleta meelde mõni lätikeelne tänuavaldus! Pagana tõlkur seda keelt millegipärast ei tunne.”
“Oot, oot, kohe… hmm… midagi koidab. See pole küll ehk päris täpne, aga ajab asja ära.”
Pets asetas sõrme morsevõtmele: “Nüüd loodame, et Pühal Kolmainsusel on raadio olemas ja et see on lahti. Ja et ta mõistab morset. Olts, ütle tähthaaval!”
“P,” alustas Olts.
“· — — ·” klõbistas Pets võtmega… Ja läbi kogu uni- ja onaversumi, hävitades oma teel musti auke ning tekitades supernoovasid, pannes planeedid tagurpidi ning nende kuud õigetpidi tiirlema, lendasid laiali kaks lätikeelset sõna kui kiitus sellele kõigekõrgemale, kelle nimi mitte Jahve ega Allah ei ole:
PATEICOS JUMS!
